В прошлый понедельник русский омбудсмен Сергей Середенко направил в комиссию по культуре эстонского парламента свой меморандум о соответствии Конституции ЭР как ныне действующих Закона о языке и Закона о местных самоуправлениях (в части использования языков), так и находящегося в производстве парламента проекта Закона о языке. Выводы, сделанные Середенко - законодатель полностью исказил букву и дух Конституции в части языковых гарантий, данных основным законом неэстонцам. В результате этого искажения языковые гарантии нацианальным меньшинствам фактически аннулированы.
Меморандум был передан по электронной почте депутату парламента Эльдару Эфендиеву. Рассмотрение меморандума намечено на ближайший понедельник.
Портал публикует меморандум Середенко на эстонском языке.

MÄRGUKIRI

Lugupeetavad Riigikogu kultuurikomisjoni liikmed

Teie käes on uue Keeleseaduse eelnõu, mille kohta sooviksin esitada teatud märkusi. Eeskätt need märkused käsitlevad kehtiva Keeleseaduse (KeeleS) ja Keeleseaduse eelnõu (KeeleSE) vastavust EV Põhiseadusele (PS) võõrkeelte kasutamise osas. EV Põhiseaduse uurimisega tegelen juba 12 aastat ning olen (väljaspool Eestit, loomulikult) tunnustatud ekspert sellel alal. Samuti minu märkused käsitlevad KS ja KSE terminoloogiat ja mõisteid.

I. Üldised kaalutlused

Vastavalt PS par 6 Eesti Vabariigis on riigikeeleks eesti keel. KeeleS ja KeeleSE ei anna riigikeele mõistet. Väljakujunenud praktika näitab, et EV-s võrsustatakse mõisteid „riigikeel” ja „ametlik keel”, mis on riigi peamine keel, mille kasutamine seadusandluses, ametlikus asjaajamises, kohtumenetluses jne on kohustluslik. Tõepoolest, enamuses riikidest mõisted „riigikeel” ja „ametlik keel” kattuvad, kusjuures „riigikeel”, võrreldes „ametliku keelega”, omab vaid sümboolset lisatähendust. Kuivõrd see kehtib EV suhtes, saab uuritud allpool.

Vastavalt PS par 21, 37, 51 ja 52 eesti keele kasutamine ametliku keelena ei ole kõikhõlmav. PS näeb sellest üldreeglist mitu erandit. PS par 21 – kriminaalmenetluses, par 37 – hariduses, par 51 lg 2 – igaühe kirjavahetuses riigiasutustega ja kohalike omavalitsustega, par 52 lg 2 – kohaliku omavalitsuse sisemises asjaajamises ja par 52 lg 3 – kohtumenetluses. Seega põhiseaduslikul tasemel eesti keele kasutamine ametliku keelena (riigikeelena) ei ole kõikhõlmav. Kuivõrd teiste keelte kasutamine saab olla hinnatud kui nende kasutamine ametlike keeltena, saab uuritud allpool.

Teiste keelte kasutamise põhiseadusliku reguleerimise uurimine näitab, et see reguleerimine on fragmentaarne ja ei oma üldist süsteemi. Seega seadusandlikus tegevuses seadusandjal on kolm valikut:

-         kasutada neid põhiseaduslike erandeid tugipuktideks ja selle alusel ehitada üles teiste keelte kasutamise süsteemi;

-         piirduda nimelt nende fragmentide seadusliku reguleerimisega;

-         katsuda moonutada seadusandluses põhiseaduslikke sätteid nii, et tegelikult mingeid erandeid ei oleks.

Allpool saab näidatud, et seadusandja valis kolmanda tee.

Mina pean suureks seadusandja veaks, et 2007 aastal PS preambulas eesti keelt lahutati eesti kultuurist. Vastavalt paljudele definitsioonidele keel on kultuuri lahutamatu osa. Formuleering „keele ja kultuuri”, mitte „kultuuri, sealhulgas eriti keele” näitab, et „keel” on „kultuuriga” võrdne objekt, kuid tegelikult see nii ei ole – „kultuur” on kahtlemata laiem mõiste.

Samuti ebaõnnestunuks mina pean põhiseadusliku eesmärki „eesti rahvuse, keele ja kultuuri” suhtes – „säilimist”. „Säilimine” ilma „arenguta” on puhas konservatsioon ja kuidagi ei õigusta eesti keele tegeliku ekspansiooni „muulaste” ellu.

Küsimusi tekitab ka KeeleS nimetus – Keeleseadus. Nimetusest lähtudes saab teha järeldust, et see seadus reguleerib üksnes ühe (ilmselt, eesti) keele kasutamist. Tegelikult seadus reguleerib kõikide keelte kasutamist EV-s, kusjuures need keeled on jagatud kolme gruppi: eesti keel (riigikeel), võõrkeeled, sealhulgas vähemusrahvuste keeled. Venemaal, näiteks, selle kohta kehtivad kaks erinevat seadust. Seega KeeleS nimetus võib tekitada eksimusi.

PS, KeeleS ja KeeleSE kasutusele võetud termin „võõrkeel” on samuti ebaõnnestunud, eriti arvestades seda, et „võõrkeelte” alla käivad ka vähemusrahvuste keeled. Kuna KeeleSE pakub par 5 lg 3 vähemusrahvusena käsitleda Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seaduse par 1 toodud definitsiooni, siis saab järeldada, et ühed EV kodanikud kasutavad emakeelena „õiget” eesti keelt ja teised – „võõrkeeli”, mis tähendab, et nad on eestlastele ja riigile võõrad. Kodanik aga ei tohi tundma end võõrana oma enda riigis. Termin „võõrkeel” ei ole kooskõlas inimväärikuse (austamise) põhimõttega, mis on kajastatud PS par 10. Sama võib öelda selliste terminite kohta, nagu „okkupant”, „kolonist” jt. Märkusena siin saab lisada, et ei ole tähtis, mida seaduseandja mõtles, kui võttis antud terminit kasutusele – peamine on, kuidas sellesse suhtub „seadusevõtja”. Pealegi eestased juba loobusid, näiteks, sellise sõna kasutamisest, nagu „võõrastemaja”.

   

II. Kehtivate Keeleseaduse ja Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja Keeleseaduse eelnõu vastavus EV Põhiseadusele

1.1. EV Põhiseaduse par 51 lg 2

EV Põhiseaduse par 51: „Igaühel on õigus pöörduda riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikute poole eesti keeles ja saada eestikeelseid vastuseid.

Paikkondades, kus vähemalt pooled püsielanikest on vähemusrahvusest, on igaühel õigus saada riigiasutustelt ja kohalikelt omavalitsustelt ning nende ametiisikutelt vastuseid ka selle vähemusrahvuse keeles”.

PS par 51 lg 2 analüüsides eeskätt torkab silma, et see ei sisalda igaühe õigust kirjavahetusele haldusorganitega vähemusrahvuse keeles, vaid üksnes osale kirjavahetusest – vastuse saamist. Õigus vastusele vähemusrahvuse keeles ilmselt omab sekundaarset iseloomu – vastust antakse (ka) „selle vähemusrahvuse keeles”, mis tähendab, et eestikeelne vastus on primaarne. Kirjavahetuse teist poolt, kirja saatmist vähemusrahvuse keeles, reguleerivad KeeleS par 8 ja KeeleSE par 12. Arvestades, et PS sätestab üksnes õigust vastusele vähemusrahvuse keeles, saab väita, et võimalus (mitte õigus!) pöörduda haldusorgani poole vähemusrahvuse keeles on sätestatud sümmeetriliselt PS regulatsiooniga.

Siinkohal kerkib üles kaks seadusandluses lahendamata küsimust.

Esiteks, PS tekstist tuleneb, et eestikeelne vastus on haldusorganile kohustuslik isegi siis, kui haldusorgan aktsepteeris tema poole pöördumist vähemusrahvuse keeles. See ei ole sugugi loogiline.

Teiseks, Riigikohus haldusasjas nr 2-3/185/05 leidis, et PS par 51 lg 2 sätestatud õigus laieneb vaid „igaühele”, st üksnes füüsilistele isikutele. Antud järeldus ei ole kooskõlas PS par 9 lg 2, mille järgi „Põhiseaduses loetletud õigused, vabadused ja kohustused laienevad juriidilistele isikutele niivõrd, kui see on kooskõlas juriidiliste isikute üldiste eesmärkide ja selliste õiguste, vabaduste ja kohustuste olemusega”. Seega ametnik, kes on kohustatud vastama tema poole juriidilisest isikust pöördujale (ka) vähemusrahvuse keeles, peab kontrollima tema poole pöörduva juriidilise isiku „üldisi eesmärke”, mis on ilmselt keerukas ja kuidagi ei lihtsusta haldusmenetlust. KSE võiks lihtsustada seda otsustamist.

Õigus saada vastust (ka) vähemusrahvuse keeles on praktikas äärmiselt raske realiseeritav siis, kui haldusorgan ei soovi täita oma kohustust. KSE teeb selle realiseerimise jälle võimatuks.

Eeskätt seetõttu, et KeeleSE pöördub jälle vähemusrahvuse definitsiooni poole, mis on antud Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seaduse par 1. Antud lähenemine on lihtsalt kuritegelik. Kui järgida antud definitsioonis toodud kodakondsuse kriteeriumit, siis EV-s ei ole ühtegi „paikkonda, kus vähemalt pooled püsielanikest on vähemusrahvusest”.

Tallinna Ringkonnakohtu otsusest haldusasjas nr 2-3/185/05: „Maleklubi ei ole millegagi tõendanud, et Loksa linnas on vähemalt pooled püsielanikud vähemusrahvusest, s.o. Eesti kodanikud, kes omavad kauaaegseid ja kestvaid sidemeid Loksa linnaga ja erinevad eestlastest oma etnilise kuuluvuse või keele poolest. Statistikaameti poolt 2001. aastal avaldatud andmete kohaselt elas 2000. aasta rahvaloenduse ajal Loksa linnas 3494 inimest, kellest 1548 omasid Eesti kodakondsust ja neist ei pidanud eesti keelt oma emakeeleks ainult 464 inimest. Seega ei saa VRKAS par 1 ja KeeleS par 10 lg 1 tähenduses vähemusrahvuseks lugeda ligi 70% vene keelt kõnelevat ja end Eesti kodanikuna identifitseerivat Loksa linna elanikku. Järelikult puudus kaebajal õigus nõuda linnavalitsuselt vastust vene keeles”.

Analoogne olukord oleks Narvas, Maardus, Paldiskis jne. VRKAS par 1 toodud definitsiooni mõjule anti juba oma nimetus – „külmutav effekt”.

Ülaltoodud kohtuotsuse p 14: „Ringkonnakohus leiab, et üksikisiku õigus saada vähemusrahvuse keeles vastuseid riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustelt on põhiõigus, mis ei ole seotud vähemusrahvuse PS par 50 sätestatud põhiõigusega moodustada rahvuskultuuri huvides omavalitsusasutusi. Omavalitsusasutuste moodustamisel vähemusrahvuse määratlemisel Eesti kodakondsuse arvessevõtmine on põhjendatav teiste argumentidega kui PS par 51 lg 2 sätestatud põhiõiguse sisustamine”.

P 16: „Õige on apellandi väide, et PS par 51 lg-s 2 sätestatud põhiõigus peab olema realiseeritav. KeeleS par 10 määratleb paikkonnad PS par 51 lg 2 tähenduses kohaliku omavalitsuse üksustena. Eestis on mitmeid omavalitsusüksusi, kus valdav osa püsielanikest peavad oma emakeeleks vene keelt ja on määratlenud ennast kuuluvana vene rahvusse. Põhiõigus saada vastuseid pöördumistele vähemusrahvuse keeles neis piirkondades, kus vähemusrahvusest isikud moodustavad elanikkonna enamuse, oleks moonutatud, kui pidada vähemusrahvusse kuuluvaks üksnes Eesti kodanikke ja jättes arvestamata (...)”.

Teatavasti vähemusrahvuse definitsioon, mis on sätestatud VRKAS par 1, sai EV deklaratsiooniks Euroopa Nõukogu rahvusvähemuste kaitse konventsioonile. Nõuandekomitee oli korduvalt märkinud, et Eesti peaks deklaratsioonistoodud määratluse üle vaatama ning kaaluma konventsiooni rakendamist ka ülejäänud vähemusse kuuluvatele isikutele, eriti mittekodanikele.

Oma teises aruandes konventsiooni täitmise kohta VV kirjutas: „Seega on deklaratsioonil (vähemusrahvuse definitsioonil – S.S.) praegu pigem poliitilis-ajalooline tähendus. Valitsus on seisukohal, et konventsiooni sätete kohaldamisel ei tehta omavolilist ega õigustamatut vahet kodanikel ja mittekodanikel”.

Seega sellise õigusliku zombie, nägu seda on VRKAS par 1 toodud vähemusrahvuse definitsioon, sisseviimine KeeleSE teksti on täielikult lubamatu. Seda enam, et VRKAS ise ei ole elujõuline ja nõuab kaasajastamist. Seda otseselt kinnitab kultuuriministri 26.02.2009.a. käskkiri nr 69.

Selleks, et saada vastust vähemusrahvuse keeles, soovijale tuleb teha suurt eeltööd. Osa sellest eeltööst on statistiliste andmete hankimine, kuna soovija peab olema kindel, et nõuab vastust haldusorganilt paikkonnas, kus „vähemalt pooled püsielanikest on vähemusrahvusest”. Ülalpool sai näidatud, et isegi kohtul oli sellega raskusi, kuna aastal 2005 kohus toetus 2000 aasta rahvaloenduse andmetele. On ilmselge, et soovija ei pea oma põhiõiguse realiseerimiseks nii suurt eeltööd tegema. Seega KeeleSE võiks määratleda, et VV iga kolm aastat koostab vastava nimekirja omavalitsusüksustest, kus „vähemalt pooled püsielanikest on vähemusrahvusest”, näidates, millise konkreetse vähemusrahvusega tegemist on. Praegune regulatsioon on selline, et PS toodud valemi järgi arvutamine on ikkagi soovija kohustus; KeeleS sätestab vaid par 10 lg 3, et „Vähemusrahvusest püsielanike osakaalu määratlemisel omavalitsusüksuses lähtutakse rahvastikuregistrisse kantud andmetest vastava aasta 1. jaanuari seisuga”, seega arvutused jäävad ikkagi soovija mureks.

Lõpuks veel mõni sõna terminist „vähemusrahvus”. On näha, et see ei vasta rahvusvaheliselt levinud mõistele „national minority” või „национальное меньшинство” – siis see oleks „rahvusvähemus”. Eestikeelne mõiste tihtipeale tekitab arusaamatusi.

1.2. EV Põhiseaduse par 52 lg 2

PS par 52: „Riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste asjaajamiskeel on eesti keel.

Paikkondades, kus elanike enamiku keel ei ole eesti keel, võivad kohalikud omavalitsused seaduses sätestatud ulatuses ja korras kasutada sisemise asjaajamiskeelena selle paikkonna püsielanike enamiku keelt.

Võõrkeelte, sealhulgas vähemusrahvuste keelte kasutamise riigiasutuses ning kohtu- ja kohtueelses menetluses sätestab seadus”

Subjekt

 

Kes on PS par 52 lg 2 sätestatud õiguse subjekt? PS määratleb seda, kui kohaliku omavalitsust, kus elanike enamiku keel ei ole eesti keel. Vastavalt Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) par 10 kohalikud omavalitsused – vallad ja linnad, - on avalik-õiguslikud juriidilised isikud. Nendel on omavalitsusorganid (KOKS par 4) – volikogud ja valitsused, ning asutused, mis ei ole juriidilised isikud (KOKS par 35 lg 1). Samuti kohalik omavalitsus saab „olla osanikuks või aktsionäriks valla või linna arengu seisukohast olulises äriühingus, samuti asutada sihtasutusi ja  olla mittetulundusühingu liikmeks” (KOKS par 35 lg 1). Kohaliku omavalitsuse „piiride” määratlemine on tähtis selleks, et määratleda PS par 52 lg 2 toodud õiguse kehtivuse piire. Analüüs näitab, et see õigus kahtlemata hõlmab kohalike omavalitsuste organeid ja asutusi, kuna nad vaieldamatu kuuluvad kohaliku omavalitsuse, kui juriidilise isiku „koosseisu”.

Eraldi on ilmselt küsimus KOKS par 35 lg 1 toodud äriühingutest, sihtasutustest ja mittetulundusühingutest, kuna formaalselt need on iseseisvad juriidilised isikud. KeeleS ja KOKS ei ütle selle kohta midagi, KeeleSE aga toob par 10 lg 1, et „Eestikeelse asjaajamise nõue laieneb ka riigi enamusosalusega äriühingule, riigi asutatud sihtasutusele ja riigi osalusega mittetulundusühingule”. See tähendab, et vähemusrahvuse keele kui sisemise asjaajamise keele kasutamise reguleerimine seadusega võib laieneda ka äriühingutele, sihtasutustele ja mittetulundusühingutele, mille osanikuks, aktsionäriks või asutajaks on vald või linn.

Sellega võiks subjekti kirjeldamise lõpetada, kui ei oleks selle subjekti kirjelduse teist osa – „kus elanike enamiku keel ei ole eesti keel”. See osa tekitab teatud segadust, kuna jääb arusaamatuks, kelle kasuks on PS par 52 lg 2 sätestatud õigus kehtestatud – kas kohaliku omavalitsuse kui juriidilise isiku kasuks või selle „elanike enamiku” kasuks, kelle „keel ei ole eesti keel”.  

KeeleS ei täpsusta subjekti. Selle par 11 vaid kordab PS järgi, et „Omavalitsusüksuses, mille püsielanike enamiku keel ei ole eesti keel, võib kohaliku omavalitsuse sisemise asjaajamise keelena vastava kohaliku omavalitsuse volikogu ettepanekul ja Vabariigi Valitsuse otsusel kasutada eesti keele kõrval omavalitsusüksuse püsielanike enamiku moodustava vähemus-rahvuse keelt”.

Täpsustust teeb KOKS par 41 lg 4: „Kui omavalitsusüksus on vastavalt käesoleva paragrahvi 3. lõikele saanud nõusoleku kasutada sisemise asjaajamise keelena eesti keele kõrval omavalitsusüksuse püsielanike enamiku moodustava vähemusrahvuse keelt, võivad volikogu ja valitsus otsustada vastavalt volikogu ja valitsuse istungi töö osalise või täieliku tõlkimise vähemusrahvuse keelde”.

Siit on näha, et PS par 52 lg 2 sätestatud õiguse subjektiks ei ole kohalik omavalitsus, vaid üksnes kohaliku omavalitsuse organid – volikogu ja valitsus. Antud lähenemine on põhiseadusevastane, kuna PS par 52 lg 2 toodud õigus kahtlemata laieneb ka kohaliku omavalitsuse asutustele. On ilmselge, et KOKS pat 41 lg 4 kitsendab põhiseadusliku subjekti. KeeleSE par 11 ei anna siin midagi juurde ja ei paranda seda kitsendamist.

Seega olemasolev regulatsioon oluliselt kitsendab põhiseadusliku subjekti, mis on põhiseadusevastane, ja planeeritav regulatsioon seda kitsendamist ei paranda.

Objekt

 

PS par 52 lg 2 räägib „sisemisest asjaajamiskeelest”. KeeleS, KOKS ja KeeleSE ei anna selle mõiste definitsiooni. KeeleSE oluliselt laiendab objektide kataloogi, mistõttu “sisemise asjaajamiskeele” defineerimise tähtsus järsult tõuseb. Nii, KeeleSE pakub välja selliseid enne olematu KeeleS-s objekte, nagu “suhtluskeele”, “teenistus- ja käskluskeele” (par 10), “aruandluse keele” (par 14) jne kasutamist.

Mis on “sisemise asjaajamiskeel”? Eeskätt teeme endale selgeks, mis on “asjaajamine”. Vastavalt VV 02.07.1996.a. määruse nr 183 “Valitsusasutuste asjaajamiskorra alused” par 2 “Asjaajamine aluste mõttes on dokumentide vormistamise, töötlemise, registreerimise, edastamise ja süstematiseerimisega seotud tegevus”. Seega saab julgelt väita, et asjaajamine on seotud üksnes dokumentide käibega ja “asjaajamiskeel” on keel, millel tehtakse ülaltoodud toiminguid dokumentidega – vormistatakse, registreeritakse jne.

“Sisemine” tähendab teatud kasutamise piire; ülalpool sai uuritud, et “sisemise asjaajamiskeele” kasutus kindlasti hõlmab kohaliku omavalitsuse organeid ja asutusi, küsimärgi all on PS par 52 lg 2 näidatud kohaliku omavalitsuse poolt asutatud juriidiliste isikute sisemine asjaajamiskeel ja selle kohaliku omavalitsuse põsielanike keeleõigused.

Vaatame nüüd, kuidas seda objekti kirjeldavad KeeleS, KOKS ja KeeleSE.

KeeleS par 8 kirjeldab “asjaajamist võõrkeeles”. Selle paragrahvi analüüsist saab teha järeldust, et see on täielikult PS par 52 lg 2 mööda. Selle lõiked 1, 2 ja 3 reguleerivad kirjavahetust; kirjavahetus on kindlasti osa asjaajamisest, kuid see ei ole kõik asjaajamine. KeeleS par 8 lg 4 reguleerib “suulise suhtluse” keelt, mis ilmselgelt ei käi “asjaajamiskeele” mõiste alla.

KeeleS par 10 „Vähemusrahvuse keele kasutamise õigus” reguleerib PS par 51 lg sätestatud õigust, mis eksisteerib eraldi normina. KeeleS par 11 “Vähemusrahvuse keele kasutamine asjaajamiskeelena” osaliselt kordab PS par 52 lg 2 sätestatu, kusjuures oluliselt “täiendab” seda:

“Omavalitsusüksuses, mille püsielanike enamiku keel ei ole eesti keel, võib kohaliku omavalitsuse sisemise asjaajamise keelena vastava kohaliku omavalitsuse volikogu ettepanekul ja Vabariigi Valitsuse otsusel kasutada eesti keele kõrval omavalitsusüksuse püsielanike enamiku moodustava vähemus-rahvuse keelt”.

Antud sättest on näha, et PS par 52 lg 2 sätestatud “elanike enamiku keel” on asendatud “vähemusrahvuse keelega”; kodakondsuse kriteeriumit silmas pidades, antud asendamine radikaalselt muudab õiguse teostamise võimalust – ülalpool antud tõsiasi oli põhjalikult uuritud.

Teiseks, teise keele kasutamise õigus tekib üksnes “eesti keele kõrval”. See on täielik nonsense, kuna, kuidas sai ülalpool väidetud, PS par 21, 37, 51 ja 52 järgi eesti keele kasutamine ametliku keelena ei ole kõikhõlmav ja need sätted kujutavad ennast erandeid PS par-st 6. Erandid tähendavad, et eestlased on kohustatud taluma teiste keelte kasutamist samuti, kuidas need Eesti elanikud, kelle emakeeleks ei ole eesti keel, on kohustatud taluma eesti keele kasutamist riigikeelena. See on PS poolt pakutav erinevate keelte kasutamise kompromiss, millest kõrvale hiilida ei tohi.

KOKS par 41 lg 3 ja 4 teevad olikorda veelgi hullemaks. Vastavalt KOKS par 41 lg 4 „Kui omavalitsusüksus on vastavalt käesoleva paragrahvi 3. lõikele saanud nõusoleku kasutada sisemise asjaajamise keelena eesti keele kõrval omavalitsusüksuse püsielanike enamiku moodustava vähemusrahvuse keelt, võivad volikogu ja valitsus otsustada vastavalt volikogu ja valitsuse istungi töö osalise või täieliku tõlkimise vähemusrahvuse keelde”.

Antud sättest on näha, et tegelikut tegemist ei ole asjaajamiskeelega, kuigi seda nimetatakse nii, vaid töökeelega, mis ei oma dokumentide käibega mingit pistmist. „Elanike enamiku keel” on jälle asendatud “vähemusrahvuse keelega”.

Mis on veelgi olilisem, õigus kasutada elanike enamiku keelt on asendatud “õigusega” tõlkima sellele keelele. Selline lähtumine on põhiseaduse mõtte ja vaimu tahtlik ja lubamatu moonutamine.

Siinkohal saagu mainitud, et ülalpool “õiguse” võtmine jutumärkidesse on täiesti põhjendatud. Õiguse realiseerimine reeglina tekitab õiguslikke tagajärge. Asjaajamine “elanike enamuse keeles” tähendab, et inimesed, kes ei ole “elanike enamuse” rahvusest, peavad “elanike enamuse” keelt tundma või vajaduse korral tellima endale tõlget. Need on nende kohustused, mis tekkiivad PS par 52 lg 2 sätestatud õiguse realiseerimisel. Volikogu ja valitsuse istungite töö osaline või täielik tõlkimine ei tekita mingeid õiguslikke tagajärge, mistõttu “õigusega” seda võib nimetada üksnes jutumärkides.

Lisan siinkohal, et valemi “eesti keele kõrval” kasutamine on põhiseadusevastane veel ühel põhjusel. PS teksti koostajad olid täpsed ning valem “eesti keele kõrval” eksisteerib PS par 51 lg 2 – “(…) KA selle vähemusrahvuse keeles”. PS par 52 lg 2 seda (KA) ei ole, mistõttu „eesti keele kõrval” on seadusandja põhiseadusevastane fantaasia.

KeeleSE par 11 ei muuda olukorda põhimõtteliselt paremaks; hea on aga, et eelnõu koostajad loobusid „vähemusrahvuse keele” kasutamisest.

Põhiseaduslik ülesanne

 

PS par 52 lg 2 teeb Riigikogule ülesandeks sätestada seadusega PS par 52 lg 2 toodud õiguse kasutamise ulatust ja korda. Nagu objekti uurimisel sai näidatud, „ulatuse” kindlakstegemisega seadusandja hakkama ei saanud, kuid suurepäraselt sai hakkama selle moonutamisega. Vaatame nüüd „korda”.

Eeskätte torkab silma, et PS ei sätesta, millise seadusega peavad need kasutamise ulatus ja kord olema sätestatud. Praktikast teame, et neid tegelikult „reguleerivad” kaks seadust – KeelS ja KOKS.

KOKS par 41 lg 3 kohaselt "Võõrkeelte, sealhulgas vähemusrahvuste keelte kasutamise kohalikes omavalitsustes sätestab keeleseadus. Keeleseaduse § 11 alusel kohaliku omavalitsuse volikogu ettepanekul antud luba kasutada vastava kohaliku omavalitsuse sisemise asjaajamise keelena omavalitsusüksuse püsielanike enamiku moodustava vähemusrahvuse keelt kehtib kuni vastava volikogu volituste lõppemiseni”.

Kordame siin KeeleS par 11: „Omavalitsusüksuses, mille püsielanike enamiku keel ei ole eesti keel, võib kohaliku omavalitsuse sisemise asjaajamise keelena vastava kohaliku omavalitsuse volikogu ettepanekul ja Vabariigi Valitsuse otsusel kasutada eesti keele kõrval omavalitsusüksuse püsielanike enamiku moodustava vähemus-rahvuse keelt”.

Ülaltoodust on näha, et KeeleS ei reguleeri PS par 52 lg 2 sätestatud õiguse kasutamise korda üldse – see reguleerib taotlemise korda, mis on täielikult põhiseadusevastane; õigus kasutada elanike enamuse keelt sisemise asjaajamiskeelena on juba kohalikel omavalitsustel olemas PS par 52 lg 2 järgi, seda ei tule VV-lt taotleda.

Põhiseadusliku ülesande Riigikogu poolt delegeerimist VV-le on hukka mõistnud Riigikohus 04.11.1998.a. otsuses asjas nr 3-4-1-7-98 ja KeeleS-s Riigikogu jälle tegi sama veo.

KOKS par 41 lg 3 nähtub, et Riigikogu piiras „õiguse” ulatust ka ajaliselt – „kehtib kuni vastava volikogu volituste lõppemiseni”. Antud ajaline piiramine on samuti põhiseadusevastane: PS par 52 lg 2 sätestatud õigus tekib siis, kui kohaliku omavalitsuse elanike, kes ei ole eestlased, vaid on muust rahvusest, arv tõuseb üle poole elanike hulgast (enamus) ja ilmselt kaob siis, kui see pilt muutub ja need muulased juba ei kujunda ennast enamust.

Ülaltoodu arvesse võttes, saab väita, et põhiseaduslik ülesanne Riigikogule on üldse täitmata.

Sergei Seredenko

Обсуждение закрыто